Lõpuks saime Internetini

Paneme siis kohe kõik ühe korraga kirja:

16.02.2010

Helsingi - Istanbul

Kui oled harjunud käima paketireisil ja lendama täistuubitud lennukis, siis liinilend on palju mõnusam. Lennuk oli pooltühi, meil oli kasutada terve rida e. 3 istet. Toodi kõrvaklapid, näidati filmi, pakuti süüa ja anti tasuta juua - ja seda kõike 38 eesti sendi eest kilomeetri kohta. Samas kui Jõhvi - Tallinn bussipilet maksab 88 senti kilomeetri kohta ja pole mingeid lisasid(LCD telekas, söök/jook jne.) Istanbulis oli meil plaan väheke linnaga tutvuda. Ainult, et kohalikud bussimenesmanis'd võtsid selle soovi kiirelt ära, tahtes 3 tunnise reisi eest 50 EURi. Meil oli sellest rahast kahju. Panime tähele ühe tõsiasja, et Istanbulis Olympiat ei vaadata, sest ühtegi telekat me ei näinud ja kui nägime, siis oli muusikakanal peal. Tahtsime läbida ka SELF sheckini aga kahjuks minu passiga osutus see võimatuks. Teenidaja juures piletit saime ja saime teada, et Singapouri lennuk on ka pooltühi.

NB! Eestlasi pole näinud.

17.02.2010

Lendan esimest korda nii suure lennukiga. Kohad saime akna juurde - ühes reas oli kaks istet. Vaade hea, kui magada ei saanud hästi. Oleks istunud keskel, kus oli 4 istet, oleks saanud pikali visata ja hästi magada.

Istanbulist olid pandud suured lennukid(AIRBUSid) lendama kõik ühel ajal. Lennurajal seisime lausa järjekorras - enne meid 4 lennukit, peale 7 - see oleks nagu Järvevana teel tipptunnil.

Lennukis anti meile väike kotike, mis sisaldas endas: sokke, silmaklappe, kõrvatroppe, hambaharja ja pastat, oli veel mingi vaseliini-taoline asi. Rein oli selle kingituse üle väga rahul, kuna ta plaanis hambaharja osta, kuid sai selle nüüd tasuta. Lend jäi plaanitust 40 minutit hiljaks aga kohale jõudsime isegi varem - ju siis lendur lõikas kusagilt. Suures lennukis oli kõik veel parem : igal ühel oli oma personaalne telekas ja pult, sai vaadata filme, multikaid, kuualata musat, mängida mänge või niisama vaadata sõidutrajektoori. Ning meie käsutuses oli veel kaks patja ja tekki. JA SEDA JÄTKUVALT 38 SENTI kilomeetri kohta!

Nagu varem öeldud jõudsime me 20 minutit varem kohale. Mina magasin lewnnukis tsirka 1.5 tundi, Rein suutis oludega paremini kohaneda ning magas kauem.

Singapouri jõudes olime väga motiveeritud, et jõuda Johor Baharusse(JB) 19.00ks, sest teadsime, et siis läheb viimane buss Mersingusse, kust plaanisime minna Tiomanile. Selle info olime leidnud kusagilt Internetist. Meie motivatsioon sai kohe valusa hoobi, kuna ei suutnud kohe leida kohe lennujaamast väljapääsu. Lõpuks see meil õnnestus. Jõudsime metroosse ja metrooga õigesse peatusse. Nüüd jäi veel astuda väike samm - paarsada meetrit bussijaama. Kuna Reinu GPS streikis ja mina vana - orienteerujana suutsin paarisaja meetri asemel teha tervele kvartalile tiiru peale, olime kindlad, et meie ei jõua Mersingusse ja peame ööbima JBs, mille tõttu kaotaksime terve päeva.

Peale kahte passikontrolli jõudsime me Malaisiasse. Kui me bussist JBs maha tulime, kargas üks vana kohe ligidale ja pakkus sõita Kuala Lumpurisse(KL). Nii pea kui ta teada sai, et me ei soovi KLi minna, vaid Mersingusse - hetke pärast kirjutas ta meile välja 2 piletit ja käskis tunni aja pärast samas kohas olla. Selle ajaga jõudsime osta endale sussid, mis olid väga ebamugavad. Susse ostes nägime hinda 25 RM(ringit), hakkasin kohe kauplema, et kas saaks 20ga ära osta. Tädi võttis käest plätud ära ja ei soovinud neid sellsie hinanga ära anda. Natukese hiljem tuli meesterahvas ja ütles, et nende plätude hind on hoopis 10 RM. Rein otsustas siis samuti noid soetada sellise hinnaga.

Bussisõit möödus kiirelt, nägin esimest vihmasadu ja autoõnnetust. Tee oli väga sinkavonkaline. Rein jälle sai magada. Bussis sõites valisime oma teeraamatust (LonelyPlanet) hotelli, kuhu minna öömajale. Esimese inimese käest kohe saimegi teada, et see hotell, kuhu tahtsime minna, on suletud juba 4 aastat - kuigi Lonely raamatu väljalase on aasta 2007 september. Leidisme ikka endale elamise. Olime reklaami ohvrid - 30 RMga pakuti puhast ja mugavustega hotelli....... (pildil), millega me ka nõus olime. Nägin seina peal ronivat Gekot(sisaliku moodi roomaja) ning ei maininud seda Reinule, kuna ta niigi tahtis magada põleva tulega. Pesta ei saanud.

NB! Eestlasi ei kohanud. Venelasi ka O.o

18.02.2009

Äratus 6,30!!!!!!

Suundusime siis laeva peale ja loomulikult valele poolele :) Jõime kohalikku kohvi ja saime õige teesuuna teada, kuidas saab laevale, mis viib meid paradiisisaarele nimega TIOMAN.

Ostsime kohe edasi-tagasi piletid(21 sel juba tagasi mandrile), kuna hetkel on Hiinarahva suurpidu - nende Uus Aasta(ehk siis alles 15ndal algas Tiigriaasta).

Laeva peale vaadates tekkis meil loomulikult kohe himu ülemisele tekile minna. Sõites olime tänulikud, et ei lastud, kuna 1,2 tunni pärast 90% rahvast ropsis väikestesse kotikestesse, mille saime ka meie(õnneks seda ei läinud meil vaja). Meie ees istudes indiaperekond tahtsid loobuda väikesest kotikesest, kuid lõpuks küsisid veel juurde :):)

Otsustasime maha minna Tekeki sadamas, mis on Tiomani admionistatsioonikeskus ja põhjuseks oli, et ainult siin oli Internetile juurdepääs. Nüüd lõpuks otsustasime ka süüa, kuna viimati saime süüa lennukis läbipaistvat sosiskat:) Naisterahvas lahkelt naeratades pakkus meile võtta midagi peale juua. Alguses me loobusime, kuna meil oli oma joogid juba ostetud, mille plaanisime peale sööki ära juua. Võttes paar ampsu kohalikku toitu tekkis suur tahe see lahke pakkumine vastu võtta, kuna suus kõik põles.

Nüüd lähme randa....