täna oli see öö, kus me ei saanud magada, kuna tutvusime selliste eluaktega kui Moskiitod. Mina alguses ei saanud aru, et miks ma üleni sügelen, siis panin tähele, et Urki samuti sügeleb. Peas käisid mõtted, et on aeg vist Malarone tablette hakkama sööma, kuid Urki rahustas mind, et Moskiitod ei kanna laiali malaariat. Öö jooksul sain magada umbes 3 tundi. Öisel ajal sai pikad jutud räägitud ja otsustatud, et hommikul ikka läheme snorgeldama.
Hommikul Urki ajas mind ülesse sõnadega, et aitab magada, kell juba 11.55. Meil polnud veel eeloleva öö eest hotelli makstud, ja check out on kell 12.00. Ma padjanäoga lendasin toast välja, jooksin retseptionisse. kust ma kedagi peale naerva Urki ei kohanud. Kell oli 9.00 :)
Läksime hommikust sööma. Eelnevalt leppisime hotelli retseptionist kokku, et saame 200 RM eest kahekeisi minna paadiga snorgeldama. Seekord oli hommiusöögiks bambuslehes tehtud riis, väga maitsev oli. Saime tuttavaks Penangi saarel(teisel pool rannikut) töötavaga politseinikuga, kellel on Tiomanil paar ärikest.
Meie giidiks oli mustanahaline mees, kes kogu aeg naeris kui midagi ütles. Meie muidugi pooltest asjadest ja kildudest aru ei saanud. Esimene koht, kus me läksime snorgeldama, jõin ma mingi liiter soolast vett, kuna see oli mu esimene kord maski ja toruga olla. Ma ronisin paadi peale ja ootasin mil Urki snorgeldab. Meie mustanahaline giid võttis mingi paberümbrisest "tubaka" välja ja pakkus mulle. Ma küsisin, et mis see on. Ta ütles, et kohalikust rohust tehtud tubakas, mis teeb tugevamaks, kuid näed natukese illusioone. Siis ma sain aru, et see on kanepi moodi tubakas. Kusjuures Malaisias selle eest seadus näeb ette surmanuhtlust või eluaegset vangistust.
Teisel kohal, kuhu me suundusime paadiga oli söömiskoht, kus meie giid tahtis teha meile kala, kuid me sellest kohe aru ei saanud ja jõudsime ise osta euroopapäriliku toittu - pastat. Mulle meeldib kohalik toit rohkem. Urkile pasta ei meeldinud ainult sellepärast, et seal ei olnud piisavalt soola, või siis üldsegi polnud soola.
Kolmandas kohas oli üks teine paat suure snorgeldajategrupiga, kes söötsid kalu ja seetõttu oli seal neid väga palju ja väga suuri kalu.
Viimane koht, kus me snorgeldasime oli imeilus. Korallide keskel ujusid erinevad kalakesed erinevate värvitoonidega, olid meresiilikesed ja nägime isegi Nemo kalapoisikest. Seal me olime kõige kauem. Kaldale saime kell 14.15.
Kaldal hakkasin ma tundma, et väga kipitab nahk. Jah, ma põlesin päikese käes ära. Loodan, et saan homseks juba end paremini tundma, kuna hetkel ei saa isegi käsi ülesse tõsta :S Isegi Urki põles ära, mis minust valgenahalisest põhjamaapoisist rääkida. Urki soovitas mul Antarktika paketireis võtta järgmine kord.
Saime täna ka proovida kohalike donutse(pontshikud), mis maitseid meile vägagi. Kahjuks homme me jätame selle saare kaugele - meie mölestusse. Tõesti paradiisisaar. Veab ikka inimestel, kes siin elavad ja töötavad.
NB! Ahve nägime! Kuid eestlasi ja venelasi siiani mitte!
No comments:
Post a Comment